_kid.digital

#tereAnnabel ja palju õnne kuuenda elukuu alguseks / silmapilk ehk viis qd tagasi mahtusid peaaegu peopessa, nüüd rullud ringi. Esimesse aastasse pakitakse vahemik vigisevast tombukesest kõndiva ja kõneleva inimeseni. Lapsevanemal tuleb turvavöö kinnitada. Palju õnne isadepäevaks mõningatele.

Sinuga on teinekord raske, teinekord mitu korda päevas. Sest sa ei saa lihtsalt üksi oldud ja annad endast kiirelt ja kõvahäälselt teada. Olgu siis põhjuseks hirm või igavus või mähe, aru me täpselt ei taipa, sest ühine pole me keel. Veel pole ühine. Sul on oma salakeel, milles sa nüüd hoolega lobised. Mida rohkem need rumalad vanainimesed omavahel seletavad, seda innukamalt seletad sa neile vahele. Vahel isegi nii innukalt, et Torontosse eksinud Eesti bändi kontserdil saab saalitäis rahvast sind kuulda ja muigega pead keerata.

Kunagi esimestel päevadel mõtlesin, et millise ohtliku maailma me sulle pärandame. Siis oli varajane juunikuu ja õues hakkas just soojaks minema. Optimistlik õhustik muidugi, abstraktne oli see mõte võibolla kliimasoojenemisest või sõjakate immigrantide tulvast Euroopasse saabuvate aastakümnete jooksul. Nüüd on sügis, värvid kaovad ja kuigi päeval paistab päike, on õhtul päris jahe. Talv on tulekul. Maailm on paari šoki võrra teistsugune, kui mõistuse hääl jäi ootamatult alla lärmavale rumalusele ja võõrahirmule. Klaaskuuli udusest maailmast paistab rassiviha, Suur Vend, vanade semude klubi, piirikontroll ja sisenemiskeeld. Selline maailm, kus president paneb kõikvõimalikele vastuhakkavatele preilidele/prouadele käe t*tti. Selline maailm, kus tänaval nügitakse nahavärvi, religiooni, sooeelistuse pärast. Selline maailm, kus treilerparkide valge prügi ja puuvillaistanduste väikesed monarhid saavadki innukalt kaasa noogutada ja käised üles käärida. Kaks korda nägin graafikuid, mis näitasid sügavat lõhet verinoorte ja muldvanade valijate vahel. Muldvanad valisid isolatsiooni ja populismi, otsustades noorte eest, kelle tulevikuks need otsused pärandati. Nad otsustasid ka sinu eest, Annabel.

 

tere sügistuul, päikeseline jahedus, aega-pole-hingetõmbekski, #tereAnnabel, iga päev nagu ei eelmine.

Arengud laekuvad mittelineaarselt. Ühel kindlal, destilleeritud momendil haaras väike inimene esmakordselt kõrina ja ei lasknud enam lahti, vehkis ennastunustava siputuse saatel. Neuronid olid arenenud tasemeni, kus koordineeritud krabamine sai ühtäkki võimalikuks. Neuronid tulistavad ja ei jäta enam järele. Vasakult krabamine for the win, asümmeetria võimalik pärinemine isaliinist.

Vahepeal lendasin kahe nädala jooksul nii uue kui vana maailma Cambridge’. Lendasin võrke punuma, inspiratsiooni ammutama, asju välja ütlema, lendasin unetunde kaotama. Ma olen su kahtlev koduigatsus, olen su kolm järgmist lennureisi, kolm tühistatud lennureisi. Olen väikese inimese esimene sõnaraamat, mis ei pea sisaldama väljendit who’s. that. guy.

Beebid on nagu meditatsioon. Esmapilgul mitte liiga põnev, pigem igavavõitu, aga lähem vaatlus rikastab. Saavutad temaga mingi kontakti ja siis tegeled vaikselt asjadega, millele pole kolmkümmend aastat või kauem eriti tähelepanu pööranud. Miks miski katsudes krõbiseb? How about paneks nüüd terve rusika endale suhu, kuid ei mahu, miks?

kaunis kaaslane näitas videot, milles diivanil lebotavad väike inimene (selili) ning väike kass (kõhuli). esimene väljendab oma lõputut entusiasmi ja vehib jalgadega, nagu imikutel kombeks. Vaatab kaamerasse, kuristab midagi naeruseguselt. Teine saab lugematuid jalaobadusi, vapub lalinaga kannatlikult kaasa, kuid ei lahku, müriseb. Idüll.

Oktoober on vanus++. Värvilised lehed, kokkutõmbuv horisont, krõbe hommikuhall. Sel korral vähem on melanhoorset tagasivaadet, pigem võlutud mõtisklemist juunikuise sündmuse üle, mis perspektiivi selgelt kaheks jagas, enne ning pärast. Olen viisteist ja alles-ärkamas-kõik-on-keeris-protest-ja-igavik. Mu isa on kolmkümmend viis. fwd. Olen kolmkümmend viis ja mu tütar on vast meiega. 90s, 2k1s, 2k30s. fwd. Olen ehk viiskümmend ja mu tütar on siis viisteist, ärkamas-kõik-on-keeris-protest-ja-igavik. Olen madu, kes oma saba sööb ja nii alati kestab, Ouroboros ja rekursioon

Nädalad on kui silmapilk, sest alati on midagi uut. Muutused rulluvad meist üle kui kiirrong. Alles eile või ükspäev tabasime eelpool nimetatud preilit õige õrnalt üle õla kiikumas, ponnistusi saatmas vali nahkerdamine (sa nahhka teed; nõgesseid sulle kaela peale). Umbes tänaseks on moes kerge salto ja instant-kõhutamine, kael sirgu nagu su ülemusel. Kõhule maandumist saadavad kiired edusammud roomamises, mis siis, et esialgu jalad ees. Õhus on pakatava kaose magusat lõhna.

Amatööride meeskonda õnnistavad tagasihoidlikud edusammud kommunikatsioonis tulnukaga. Külaline on ärganud ning laiendanud oma tegevusvaldkonda kolmelt põhialalt (söök/uni/fekaal) mitmekesistele lisategevustele (buää/nahkerdamine/guu/akrobaatika/shiny-itemz). Päikeselisel hommikul tervitab tulnukas vanemaid kahe uudishimuliku kõikenägeva laseriga voodivõre tagant. Ka siis, kui tegelikult veel ei ole hommik. Piisava reaktsiooni puudumisel järgnevad paar mängulist klaasepurustavat kilget. Vahel kingitakse saabuvale teenindajale armulik naeratus. Sest hommik ja mulonsind-NII-heameelnäha ja #tegeleminuga (ja nüüd see rokane mähe, kiirelt, vanainimene). Kergeloomulise ajupehmenemise all kannatavad amatöörvanemad kuuletavad, lasevad kuuldavale absurdseid amööbihäälitsusi, täidavad kõik käsud.

portugali kreemikoogikestel täna kolm küünalt.

Mugavus- ja lodevuspagulasel ning nende .\|/. kodanikust järeltulijal on mõnikord vähem kui lihtne. Näiteks siis, kui oleks äädasti vaja kinno või kohvikusse minna. Veidi ajusid tuulutada. Või teha üks väike disko-hommikuni, mõned nädalad roadtrippi lõunameerika paariariiki, nädalane kanuumatk backcountrysse karude juurde, kasvõi üks klaasitäis või kuus süütut maitsvat veini pärast tööd. Nagu vanasti. Seda lõbu lihtsalt ei ole | enam | mõneks ajaks. Sest vanavanem on kollektiivselt läänesiberis, jawohl. Läänesiberini on kümme+ lennutundi. Ja fedeks imikuid ei vii vanavanemate juurde läänesiberisse korraks. Ega ka teleporti pole veel. Aga õnneks on evolutsioon loonud väikeinimesele kompenseerivad featuurid, nagu kjuut-6000 ja ma-olen-su-nägu ja naeratan-mõnikord ka.

Niisiis kodused lapsesõbralikud tegevused. Kerkivad riiulid. Vahetub katus. Avaldub artikkel ja vastuvõetub grant. Pikad on jalutuskäigud parki ja järve äärde, et kauni kaaslasega paar sõna vahetada saaks (imik + liikuv sõiduk = vaikus). Katsikud ja titehuvilised uksest ja aknast. Projekt “Pulmaaastapäeva eripruul, golden saison Brooklyn Sorachi Ace” tuleb üldiselt lugeda õnnestunuks, kui välja arvata see üks pudel, mis projektiilina üle köögi laiali lendas. Sai vist liigse suraka suhkrut ja pärmipõhja. Ülo maitseb ja tekst voolab ja muusika on kuidagi eriti hea täna. Projekt “Aed 15x500cm” on samuti õnnestunud, kui välja arvata asjaolu, et kiirelt küpsevaid kurke ja tomateid aga mitte kergelt punastavaid jalapenopipraid tuleb röövoravate ja -pesukarude eest kaitsta. Viimane kaitsemehhanism, kasvavate köögiviljade pintseldamine jalapenoseemnetest pruulitud leotisega, tundub toimivat. Nähtud on saba alt tuld sülgavaid draakonoravaid.

 

 

kannatus=patience, kannatus=suffering; soomeugriline maailmailu.

Lapsevanemlus. Mõnikord, mõnikord harva või siis umbes korra päevas õhtupoolikuti jookseb ühel meist kõik see juhe kollektiivselt kokku. Näiteks siis, kui mõningad on tigedad nagu sügisesed herilased, teritavad häälepaelu. Näiteks siis, kui põhjust pealtnäha polegi. Kui majapidamise kaks emast kassi käivad lapsel+vanemal järel ja noomivad häälekalt, et miks juba lapsega midagi ette ei võeta. Because buä. BUÄÄ. Neil hetkedel pole kasu 30+ eluaastast ega kaua käidud koolidest. Siis võib tunduda, et parimaks lahenduseks on vastu karjuda, sest a30+ hääl on tugevam. On proovitud, ei ole tugevam ega parimaks lahenduseks.

Õnneks on juhtunud vaid nii, et ühel kahest lapsevanemast on säilinud rõõmus tasakaal. Teine võtab juhtimise üle ja saadab esimese õue vanduma, et mõne aja pärast rollid vahetada.

Buää lõpeb ükskord iga päev ning selleni ei ole tegelikult palju parata. Because üksildus ja mina-ei-taha-veel-magama-jää-da ja ma-ei-oska-su-keelt-veel ja voodi-all-on-koletis ja tegele-minuga. Südantlõhestavad tillukesed pisarad.

soome/ugri muda/buddha lingvistika põhitõed noorele lapsevanemale ja tema lapsele: kannatad tähendus #1, kuni sinus kasvab kannatus tähendus #2

 

 

ps. kaks küünalt täna portugali kreemikorvides

seitse nädalat, #tereAnnabel. Areng ja evolutsioon on justkui seesama protsess, aga üks toimub eluea jooksul ning teine läbi tuhandete põlvkondade. Üks fantastiline osa lapsevanemaks olemisest on selle protsessi reaalajas lähedalt jälgimine. Palju on Esimesi päevi. Ühel neist päevadest otsustas preili oma vanemaid esimese naeratusega võluda, teisel päeval märkasin esimest korda, et vastsündinu kergelt ujuvast ja kontuure kompavast pilgust on saanud konkreetne jälgimine. Kutsikaliku urina vahele põimuvad nüüd täiesti tütarlapselikud kilked. Hiljuti nügisin küljelt küljele nahkerdavat noort daami õige pisut, kuni ta peaaegu ulatus end üle õla kõhuli keerama. Noore daami silmist peegeldus taipamine selle liigutuse kaugeleulatuvast potentsiaalist, bipedaalsuse tuhandete tulevikuvõimaluste kaleidioskoop.

neurokeemia, vanamees. Kaunis kaaslane luges kemikaalist noore ema ajus, mis toimib kui antidepressant ja paneb unustusemootori tööle, et sünnitusevalud ja esimeste päevade masendus ununeks. Tundub, et selle tasakaalustamiseks on teisigi aineid. Ülehelikiirusel tuure koguv elu, rakutsükkel, differentseerumine ja sünapsite tulistamine tekitab lapsevanemas ärevuse ilust ilma jääda. Kuhu kadus seitse nädalat, mille jooksul väike inimene 50% kasvas? Ah? Miks ma sellest kõigest rohkem pilte ei tee ja üles ei kirjuta? Kohe lendame Eestisse ja siis on juba pooleaastane (=detsembris). Kuidas on nii, et varsti lõpetab põhikooli ja on vaja vinnilisi peikasid kaikaga eemale ajada? Püstitan hüpoteesi, et väike inimene indutseerib neurokeemia, mille tulemusel muutub taju aja kulgemisest.

geenid on isekad. Dawkins kirjutas, et me oleme vaid konteinerid oma geenide tulevikku kandmiseks. Igas inimeses on kaks komplekti geene, kummaltki vanemalt üks. Mõningatel neist on mehhanismid, mis ühelt vanemalt saadud geeni vaigistavad ja teist käivitavad. On yin ja yang. On emalt pärinevad geenid, mis loodet tagasi hoiavad, et ema ressursse jätkuks ka tulevastele lastele. On teisi, neile vastanduvaid geene isa liinist, mis julgustavad loodet emalt viimast võtma, sest isa geenid tahavad kesta. On julgustav mõelda, et evolutsioon on meid vorminud just seda lapsevanemaks olemise ülesannet täitma. Järelikult on tõenäoline, et asjad tulevad ka intuitiivselt lähenedes hästi välja. Muidu poleks esivanemad amööbidest oluliselt kaugemale jõudnud.

aias, pime, küünal, scotch. leitsak annab järele ja tuleb vist torm. uudishimulik pesukarulaps käis planguserval patseerimas. teadusest kirjutan homme.

Valgustatud ainuvalitseja Annabel Esimene, õnnist olgu Sinu nimi.

Ma olen Sinu isekas geen. Sinu kaunis hääletoon, mis kahtlemata närvivõrgustikud elegantselt ära häkib ja ümber sõrme keerab. Võõras vigin on paremal juhul whatever ja halvemal juhul frustratsioon, aga enda lapse vigin halvab mõttetegevuse. Äkitselt on kadunud kõik see hõre kümme tuhat aastat tsivilisatsiooni, selgroomälu sunnil jätab värske lapsevanem kõik pooleli ja asub kaikaga lähenevat mõõkhambulist tiigrit provotseerima. Kõikehõlmav tõde : because nothing in life makes sense except in the context of evolutsioon. Väikesed annabelid, kes ei osanud nii veenvalt vigiseda, söödi mõõkhambuliste poolt ära ja nende geenid jäid aja loole jalgu.

Ma olen Sinu ustav vasall. Level1 debugimine polegi nii keeruline. Boob, Poo, tegeleMinuga. Kolm rezhiimi, mis roteeruvad tosin korda päevas. Anatoomilistel põhjustel on allakirjutanu ühest debugimisharjutusest vabastatud ning elu (uni) on suurusjärke lihtsam. tegeleMinuga režiim võib südamegi murda / kõik on hästi, kui oleme koos, ära kaugele mine, tahan olla su juures (sest muidu sa veel kuuled; närvivõrgustike häkkimisest rääkides)

Ma olen Sinu uudishimu ja imetlus. Kui Sind ootamatult natuke ehmatada, viskad käed vasakule-paremale laiali ja ajad silmad hästi-hästi suureks, karjatad mõttes mammaMia ja suunad truudusetud maffiavasallid betoonkingades suplema. Kui sa oled meie peale tõeliselt kuri, võib juhtuda, et ajad end kummi kui vibu, sirutad käe ette nagu vehkleja, vaatad dramaatiliselt vasakule ja purustad ultraheliga aknad (javohl, ka kõrvakiled). Kui sind talla alt kavalalt kõdistada, haarad varvastega sõrme enda haardesse, because edukad väikesed annabelid elasid muiste puulatvades. Sa oled täis veidraid saladusi.

kaks nädalat ja kaks päeva on sünnipäevast. hakkan vist harjuma, et nüüd on ta alatiseks mu kõrval ja mõttes.

plaanisime kauni kaaslasega silma vaadata, võtta hetk omavahel selle maratoni keskel. saagu õhtusöök värskes õhus, pudel head valget veini üheksa kuud kestnud karskluse pidulikuks lõpuks (üks klaas, veega lahjendatud). klaasikõlin ja high-five, hakkama saime, väikeinimene on toodetud. fast forward veerand tundi: kõhklev lalin. fastforward pool tundi: konkreetne lalin. fastforward üks tund: preili annabel ‘udupasun’, le pudelipiim up yours vanainimene, kus pärispiim on ah? oota nüüd natuke, las pärispiim saab kaineks. moar udupasun; udupasun-6000.

missioon: noor professor ja missioon: noor isa. missioonid on vastuolus. luban koju tulla mõistlikul ajal, et kaunile kaaslasele toeks olla ja tütrega aega veeta. päev üks – submitin artikli revisioone ja jõuan koju kolmveerand piinlik-on üksteist enne ööd. päev neli – saabun tööle kell pool kaksteist enne lõunat, pean vastu ühe mannetu koosoleku ning ühe võltsitud tuletõrjealarmi. lahkun oma rühmale sõnagi poetamata kell kaks, because lastearst. päev viis – töötan kodus (moar lastearst). ei aga tegelikult istun reede öösel terrassil, kirjutan ahvikiirusel koodi/emaile ja saan üllatuslikult asja või paar tehtud ka.

lapsed pidavat muutma meid parimas võimalikus suunas. eksmenäeme. i intends to become superhuman. superhuman nao. sest aega pole enam kulutada. kõik peab juhtuma nüüd.

mina olen jri. olen pool sinu geenidest. olen summutatud hääl, mida võibolla kuulsid oma kitsas hämaras maailmas. olen rõõm ja uhkus ja kõik need soojad õnnitlused. olen segased mõtted, kõhedus, muutuv enesedefinitsioon, tera kummituslikku vastutustunnet. olen kahtlus aja pidurdamatust kulgemisest. olen oma vanemate peegel, olen ajaringi kordumine varastest 80datest. olen oma isikliku ajatelje murdepunkt endise ja pärastise vahel.

tere tulemast maailma, annabel. siin on palju rohkem ruumi ja inimesi ja mõtteid ja headust ja kurjust ja kõike, kui sa hetkel ette kujutada suudad. ma loodan, et ühel heal päeval võtad sa maailmal lakast ja tõukad end talle elegantse liigutusega turjale. seniks soovin õnne ja ettevaatust. tegelikult on mul veidi hirm selle maailma ees, mida me sulle jätame. vaata, meid on siin lihtsalt nii palju – eile sündis koos sinuga veel juurde kolmsada tuhat uut inimputukat. pole teada, kas sinu suureks saamise ajaks tõttame inimkonnana üheskoos samamoodi helgesse tulevikku kui täna, või jagab miski meie globaalse ajatelje endiseks ja pärastiseks.

vaatan sind ja mõtlen, kui enesestmõistetavana tundub kõik täiskasvanueas – kõik, mis on kunagi olemata olnud ja omandatud. olgu selleks midagi lihtsat, nagu esimene aevastus, või midagi suurt ja läbivat, nagu eneseväljendamise võimatus õppimata keeles.

sinu tulek tegi valu, aga palju ilusat sünnibki nii. äkitselt oli kõik täis piiksuvaid sireene ja sagivaid inimesi ja ärevust. mingi hirmus hetk oli kiiresti lähenemas ja kõik nad töötasid selleks, et sa enne välja pääseksid. justkui binaarkoodis juhtus see kõik – sind ei olnud üldse olemas, kuid ühe olematu sekundi jooksul olid sa äkitselt olemas ning andsid endast täiel kõril teada.

tere, annabel. ootasin sind.