#tereAnnabel ja palju õnne kuuenda elukuu alguseks / silmapilk ehk viis qd tagasi mahtusid peaaegu peopessa, nüüd rullud ringi. Esimesse aastasse pakitakse vahemik vigisevast tombukesest kõndiva ja kõneleva inimeseni. Lapsevanemal tuleb turvavöö kinnitada. Palju õnne isadepäevaks mõningatele.
Sinuga on teinekord raske, teinekord mitu korda päevas. Sest sa ei saa lihtsalt üksi oldud ja annad endast kiirelt ja kõvahäälselt teada. Olgu siis põhjuseks hirm või igavus või mähe, aru me täpselt ei taipa, sest ühine pole me keel. Veel pole ühine. Sul on oma salakeel, milles sa nüüd hoolega lobised. Mida rohkem need rumalad vanainimesed omavahel seletavad, seda innukamalt seletad sa neile vahele. Vahel isegi nii innukalt, et Torontosse eksinud Eesti bändi kontserdil saab saalitäis rahvast sind kuulda ja muigega pead keerata.
Kunagi esimestel päevadel mõtlesin, et millise ohtliku maailma me sulle pärandame. Siis oli varajane juunikuu ja õues hakkas just soojaks minema. Optimistlik õhustik muidugi, abstraktne oli see mõte võibolla kliimasoojenemisest või sõjakate immigrantide tulvast Euroopasse saabuvate aastakümnete jooksul. Nüüd on sügis, värvid kaovad ja kuigi päeval paistab päike, on õhtul päris jahe. Talv on tulekul. Maailm on paari šoki võrra teistsugune, kui mõistuse hääl jäi ootamatult alla lärmavale rumalusele ja võõrahirmule. Klaaskuuli udusest maailmast paistab rassiviha, Suur Vend, vanade semude klubi, piirikontroll ja sisenemiskeeld. Selline maailm, kus president paneb kõikvõimalikele vastuhakkavatele preilidele/prouadele käe t*tti. Selline maailm, kus tänaval nügitakse nahavärvi, religiooni, sooeelistuse pärast. Selline maailm, kus treilerparkide valge prügi ja puuvillaistanduste väikesed monarhid saavadki innukalt kaasa noogutada ja käised üles käärida. Kaks korda nägin graafikuid, mis näitasid sügavat lõhet verinoorte ja muldvanade valijate vahel. Muldvanad valisid isolatsiooni ja populismi, otsustades noorte eest, kelle tulevikuks need otsused pärandati. Nad otsustasid ka sinu eest, Annabel.