because buä

kannatus=patience, kannatus=suffering; soomeugriline maailmailu.

Lapsevanemlus. Mõnikord, mõnikord harva või siis umbes korra päevas õhtupoolikuti jookseb ühel meist kõik see juhe kollektiivselt kokku. Näiteks siis, kui mõningad on tigedad nagu sügisesed herilased, teritavad häälepaelu. Näiteks siis, kui põhjust pealtnäha polegi. Kui majapidamise kaks emast kassi käivad lapsel+vanemal järel ja noomivad häälekalt, et miks juba lapsega midagi ette ei võeta. Because buä. BUÄÄ. Neil hetkedel pole kasu 30+ eluaastast ega kaua käidud koolidest. Siis võib tunduda, et parimaks lahenduseks on vastu karjuda, sest a30+ hääl on tugevam. On proovitud, ei ole tugevam ega parimaks lahenduseks.

Õnneks on juhtunud vaid nii, et ühel kahest lapsevanemast on säilinud rõõmus tasakaal. Teine võtab juhtimise üle ja saadab esimese õue vanduma, et mõne aja pärast rollid vahetada.

Buää lõpeb ükskord iga päev ning selleni ei ole tegelikult palju parata. Because üksildus ja mina-ei-taha-veel-magama-jää-da ja ma-ei-oska-su-keelt-veel ja voodi-all-on-koletis ja tegele-minuga. Südantlõhestavad tillukesed pisarad.

soome/ugri muda/buddha lingvistika põhitõed noorele lapsevanemale ja tema lapsele: kannatad tähendus #1, kuni sinus kasvab kannatus tähendus #2

 

 

ps. kaks küünalt täna portugali kreemikorvides

sest muidu amööb

seitse nädalat, #tereAnnabel. Areng ja evolutsioon on justkui seesama protsess, aga üks toimub eluea jooksul ning teine läbi tuhandete põlvkondade. Üks fantastiline osa lapsevanemaks olemisest on selle protsessi reaalajas lähedalt jälgimine. Palju on Esimesi päevi. Ühel neist päevadest otsustas preili oma vanemaid esimese naeratusega võluda, teisel päeval märkasin esimest korda, et vastsündinu kergelt ujuvast ja kontuure kompavast pilgust on saanud konkreetne jälgimine. Kutsikaliku urina vahele põimuvad nüüd täiesti tütarlapselikud kilked. Hiljuti nügisin küljelt küljele nahkerdavat noort daami õige pisut, kuni ta peaaegu ulatus end üle õla kõhuli keerama. Noore daami silmist peegeldus taipamine selle liigutuse kaugeleulatuvast potentsiaalist, bipedaalsuse tuhandete tulevikuvõimaluste kaleidioskoop.

neurokeemia, vanamees. Kaunis kaaslane luges kemikaalist noore ema ajus, mis toimib kui antidepressant ja paneb unustusemootori tööle, et sünnitusevalud ja esimeste päevade masendus ununeks. Tundub, et selle tasakaalustamiseks on teisigi aineid. Ülehelikiirusel tuure koguv elu, rakutsükkel, differentseerumine ja sünapsite tulistamine tekitab lapsevanemas ärevuse ilust ilma jääda. Kuhu kadus seitse nädalat, mille jooksul väike inimene 50% kasvas? Ah? Miks ma sellest kõigest rohkem pilte ei tee ja üles ei kirjuta? Kohe lendame Eestisse ja siis on juba pooleaastane (=detsembris). Kuidas on nii, et varsti lõpetab põhikooli ja on vaja vinnilisi peikasid kaikaga eemale ajada? Püstitan hüpoteesi, et väike inimene indutseerib neurokeemia, mille tulemusel muutub taju aja kulgemisest.

geenid on isekad. Dawkins kirjutas, et me oleme vaid konteinerid oma geenide tulevikku kandmiseks. Igas inimeses on kaks komplekti geene, kummaltki vanemalt üks. Mõningatel neist on mehhanismid, mis ühelt vanemalt saadud geeni vaigistavad ja teist käivitavad. On yin ja yang. On emalt pärinevad geenid, mis loodet tagasi hoiavad, et ema ressursse jätkuks ka tulevastele lastele. On teisi, neile vastanduvaid geene isa liinist, mis julgustavad loodet emalt viimast võtma, sest isa geenid tahavad kesta. On julgustav mõelda, et evolutsioon on meid vorminud just seda lapsevanemaks olemise ülesannet täitma. Järelikult on tõenäoline, et asjad tulevad ka intuitiivselt lähenedes hästi välja. Muidu poleks esivanemad amööbidest oluliselt kaugemale jõudnud.

aias, pime, küünal, scotch. leitsak annab järele ja tuleb vist torm. uudishimulik pesukarulaps käis planguserval patseerimas. teadusest kirjutan homme.

Valgustatud ainuvalitseja

Valgustatud ainuvalitseja Annabel Esimene, õnnist olgu Sinu nimi.

Ma olen Sinu isekas geen. Sinu kaunis hääletoon, mis kahtlemata närvivõrgustikud elegantselt ära häkib ja ümber sõrme keerab. Võõras vigin on paremal juhul whatever ja halvemal juhul frustratsioon, aga enda lapse vigin halvab mõttetegevuse. Äkitselt on kadunud kõik see hõre kümme tuhat aastat tsivilisatsiooni, selgroomälu sunnil jätab värske lapsevanem kõik pooleli ja asub kaikaga lähenevat mõõkhambulist tiigrit provotseerima. Kõikehõlmav tõde : because nothing in life makes sense except in the context of evolutsioon. Väikesed annabelid, kes ei osanud nii veenvalt vigiseda, söödi mõõkhambuliste poolt ära ja nende geenid jäid aja loole jalgu.

Ma olen Sinu ustav vasall. Level1 debugimine polegi nii keeruline. Boob, Poo, tegeleMinuga. Kolm rezhiimi, mis roteeruvad tosin korda päevas. Anatoomilistel põhjustel on allakirjutanu ühest debugimisharjutusest vabastatud ning elu (uni) on suurusjärke lihtsam. tegeleMinuga režiim võib südamegi murda / kõik on hästi, kui oleme koos, ära kaugele mine, tahan olla su juures (sest muidu sa veel kuuled; närvivõrgustike häkkimisest rääkides)

Ma olen Sinu uudishimu ja imetlus. Kui Sind ootamatult natuke ehmatada, viskad käed vasakule-paremale laiali ja ajad silmad hästi-hästi suureks, karjatad mõttes mammaMia ja suunad truudusetud maffiavasallid betoonkingades suplema. Kui sa oled meie peale tõeliselt kuri, võib juhtuda, et ajad end kummi kui vibu, sirutad käe ette nagu vehkleja, vaatad dramaatiliselt vasakule ja purustad ultraheliga aknad (javohl, ka kõrvakiled). Kui sind talla alt kavalalt kõdistada, haarad varvastega sõrme enda haardesse, because edukad väikesed annabelid elasid muiste puulatvades. Sa oled täis veidraid saladusi.

uus igapäev

kaks nädalat ja kaks päeva on sünnipäevast. hakkan vist harjuma, et nüüd on ta alatiseks mu kõrval ja mõttes.

plaanisime kauni kaaslasega silma vaadata, võtta hetk omavahel selle maratoni keskel. saagu õhtusöök värskes õhus, pudel head valget veini üheksa kuud kestnud karskluse pidulikuks lõpuks (üks klaas, veega lahjendatud). klaasikõlin ja high-five, hakkama saime, väikeinimene on toodetud. fast forward veerand tundi: kõhklev lalin. fastforward pool tundi: konkreetne lalin. fastforward üks tund: preili annabel ‘udupasun’, le pudelipiim up yours vanainimene, kus pärispiim on ah? oota nüüd natuke, las pärispiim saab kaineks. moar udupasun; udupasun-6000.

missioon: noor professor ja missioon: noor isa. missioonid on vastuolus. luban koju tulla mõistlikul ajal, et kaunile kaaslasele toeks olla ja tütrega aega veeta. päev üks – submitin artikli revisioone ja jõuan koju kolmveerand piinlik-on üksteist enne ööd. päev neli – saabun tööle kell pool kaksteist enne lõunat, pean vastu ühe mannetu koosoleku ning ühe võltsitud tuletõrjealarmi. lahkun oma rühmale sõnagi poetamata kell kaks, because lastearst. päev viis – töötan kodus (moar lastearst). ei aga tegelikult istun reede öösel terrassil, kirjutan ahvikiirusel koodi/emaile ja saan üllatuslikult asja või paar tehtud ka.

lapsed pidavat muutma meid parimas võimalikus suunas. eksmenäeme. i intends to become superhuman. superhuman nao. sest aega pole enam kulutada. kõik peab juhtuma nüüd.

tere, annabel

mina olen jri. olen pool sinu geenidest. olen summutatud hääl, mida võibolla kuulsid oma kitsas hämaras maailmas. olen rõõm ja uhkus ja kõik need soojad õnnitlused. olen segased mõtted, kõhedus, muutuv enesedefinitsioon, tera kummituslikku vastutustunnet. olen kahtlus aja pidurdamatust kulgemisest. olen oma vanemate peegel, olen ajaringi kordumine varastest 80datest. olen oma isikliku ajatelje murdepunkt endise ja pärastise vahel.

tere tulemast maailma, annabel. siin on palju rohkem ruumi ja inimesi ja mõtteid ja headust ja kurjust ja kõike, kui sa hetkel ette kujutada suudad. ma loodan, et ühel heal päeval võtad sa maailmal lakast ja tõukad end talle elegantse liigutusega turjale. seniks soovin õnne ja ettevaatust. tegelikult on mul veidi hirm selle maailma ees, mida me sulle jätame. vaata, meid on siin lihtsalt nii palju – eile sündis koos sinuga veel juurde kolmsada tuhat uut inimputukat. pole teada, kas sinu suureks saamise ajaks tõttame inimkonnana üheskoos samamoodi helgesse tulevikku kui täna, või jagab miski meie globaalse ajatelje endiseks ja pärastiseks.

vaatan sind ja mõtlen, kui enesestmõistetavana tundub kõik täiskasvanueas – kõik, mis on kunagi olemata olnud ja omandatud. olgu selleks midagi lihtsat, nagu esimene aevastus, või midagi suurt ja läbivat, nagu eneseväljendamise võimatus õppimata keeles.

sinu tulek tegi valu, aga palju ilusat sünnibki nii. äkitselt oli kõik täis piiksuvaid sireene ja sagivaid inimesi ja ärevust. mingi hirmus hetk oli kiiresti lähenemas ja kõik nad töötasid selleks, et sa enne välja pääseksid. justkui binaarkoodis juhtus see kõik – sind ei olnud üldse olemas, kuid ühe olematu sekundi jooksul olid sa äkitselt olemas ning andsid endast täiel kõril teada.

tere, annabel. ootasin sind.