_kid.digital

valge leht paberit. A4. ülemisse nurka ilmuvad kaks pisikest figuuri, ühel on kollased püksid ja teisel roosa jope. liuglevad tasapisi allapoole ja A4′le moodustuvad vaevumärgatavad S-kurvid. reetlik vaikne krudin saadab neid kurve.

kiirus kasvab ja silmanurgas on pisar või on see tilk jäisest õhust kondenseerunud auru jalgealune kaob sekundiks murdosaks ja naaseb koos hilinenud adrenaliinituksega tigu kõrvas tõmbab end kerra alalhoiuinstinkt see balanseerib kiirusesõltuvust elad elad vaid korra khhh

seda oli väga vaja. mustad silmaalused on kadunud, unerežiim 10 tundi tagasi keeratud. inspiratsioon hiilib kuklapoolel. nagu juba kümme aastat tagasi, saab talvega lähikontaktist ka nüüd läbimurre. edasi tuleb kevad, valguse võit, paranevad haavad, pikad sumedad ööd. kui nüüd mõelda, siis üks eriti vihane lõpukoll.

positiivse noodiga lõpetama jah

kohver on pakitud. viimane sushi on söödud. õlut on veel üks lonks, naabritelt leechitud wifibitte veel esialgu jätkub. hommelõunane lend on välja vaadatud. kohe algab kolmeteistkümnes päev, nii hea on rännata tagasi itta, loojuvast päikesest uude hommikusse.

kolm on kohtu seadus, kolmas sügistalv see kahetuhande üheksas. koju lennates tuleb mõned resümeed kirjutada, mõned artiklid sisse sebida ja üks lõpukoll seljatada. neljandast päristulemisest siis rääkida tahaks. siia neljakümnesekundise minuti linna. maailma pealinna, kui lubate.

kusagil seal kaugel idas hakkab idataevas peagi õhetama ja langeb valget lund. seal kaugel tõmbud sa soojas uneurus kerra ja võibolla sirutad otsiva käe pisut paremale, jahedasse tühjusesse. siin kaugel läänes ulub all tänaval koer ja mul pole und, vaid igatsus.

olin äärmiselt inspireeritud, olin pisut tülpinud. vestlesin professoritega, revieweritega, konkurentidega, kaasteelistega. lasin end postdokiks meelitada ja olin mõttes veidi pirtsakas. kogesin kohalikku töökultuuri /12h loenguid/1h postrisessioon/1h rahustav pint/. tajusin, kuis esmalt juhtuvad asjad siin /harvardis/mitis/columbias/ucscs/ ja läheb aastake või paar, kuni need meieni sinna läänesiberisse jõuavad. tunnetasin läheneva ekspatistaatuse paratamatust, avastamata uue ja sündimata rutiini ärevust. salvestasin mitu tosinat lehekülge segaseid märkmeid, mille naastes konverteerin inspiratsiooniks. ausõna. kogusin endasse usku, et GLMid lõpuni suruda ja kõrgele rihtida.

siis valisin podist aphex twin. siis jalutasin guggenheimis, 10-miilises raamatupoes ja momas, ekslesin klaastahukate vahel ja hiinalinna urgastes, lasin voolul end kanda läbi tänavate korrapärase võrestiku õunakoore all ristlevatesse katakombidesse. nägin, kuidas see linn lubab ühtedele igavest noorust, teistele enneaegset surma, lubab ja keelab enda voli järgi. nägin linna, mis pakub vaid parimat ning nõuab ka viimased kolm veretilka vastutasuks. lubasin endale lugematut korda, et leian selle metropoliesteetika jaoks aega, trükin mõned fotodki välja, ostan vana kirjutusmasina või tüki kanvast. kõik see kompromiss ja vastuolu. tahaks paralleelelusid elada, et anda roll nii vasakule kui paremale käärule. preestrist konkubiinini ja šamaanist insenerini. kõik vist kinni sekundi murdumisel sündinud spontaanotsustes / või spontaansuse järjekindlas taganemises.

time to shut dwon is now. homme saab õhtust äkitselt hommik.

polynomial C

siis otsustasime kassiga, et sööme koheselt kõik punatoore kala, mis majapidamises leidub. kusagil seal südamepõhjas trummeldab shamaan, kellele kütid tõid ochverduseks värskest verest nõrguva keha. korilasel oli pakkuda vaid peotäis marju. ka korilane oskab nõrguda, mina tema asemel vaataks ette.

kirjutab kirjutab kirjutab, väsinud sõrmi sulle soovin. eksleme ju üheskoos. fragmendid need kerkivad silphaaval mõtteisse, tiirlevad käärudes, kuni ületatud on kõik konventsionaalsed valuläved. siis pihustub mateeria ühtlaselt laiali. loodame vaid, et resonants ei võngu kõvakettaid piirituse äärele. sinna, kus valgusest saab määrdundhall udu.

üks rida kadus, seitse tuli asemele. tekst kui draakon. tekst kui harilik purjutekst, amatöörpsühhiaatrina süvenen sellesse hommikul. andku olematu njumal/uebermensch, et ma rohkem esmesside teel lähedasi tuttavaid sõpru sugulasi ei tüütaks, tüse virtuaalsein me vahel tra!nslatsioonis niihuinii kõik kaotab.

tead ma uut muusikatki viimasel ajal leianvaid kainetroni purustades. ise koju vaarudes tihun teinekord kõrvaklappidesse nutta, kui sõrm on kogemata ipodist viimase tundmatu lehekülje keeranud, kui head krõbinat olen maha magatand. õnneks ei lähe see muusika grayscale hommikuvalguses üle, vaid võimendub esilekutsutud valus. näedsiis. victory 1p.

olengi valmis. vii mind. vii mind mujale, kus gravitatsioon ei kehti. hulkugem tuhandemeetriste sammaste ja lagunenud pilvelõhkujate vahel, kus asustuseks on loodud ebasoodsad tingimused järgmiseks viiekümneks tuhandeks aastaks. lendleme seal, kuis poleks kunagi lennuvõimetusest teadnud, sukeldume pea ees kiiskavaist tahukaist allapoole, kuni tuulevoog meid kaugusesse kannab. ahmime hapnikku sügaval vee all, laseme vool end vedada sinna, kus kiloatmosfäärid meid hellalt tagasi amööbideks muljuvad. sigmund, härra sigmund kratsib hämmeldunult kukalt ning elementaarne selgitus põgeneb ta eest, virvendab pisut ning moondub kolla-sini-musta-kirjuks kagu-aasia liblikaks. tuulest saab tolm, tolmust saab kaos, unest saab päris. kusagil kiljatab lindsaurus ning inimese ja tema motiivide selgitusest on järel vaid paar hirmunud, hämaruses kiiskavaid närilisesilmi. nii jäigi väärikus.

THE:RIP
h ea d öö d

Annan teada, et läbitud on 4919.2 kilomeetrit maanteid. Tagasi toovad meid lennukid kaugele siberisse. Hulkusime mägedes, metsikuis randades, maailmalõpukülades, kõrbetes ja tühermaadel. ööbisime hostelites, luksusapartmentides, rekkameeste pubides, tanklatagustes parklates ja ühes maaaluses magalas. ütled austraalia, mõtled road-movie.

fotosid on sadu. mälestused on mäsu. verbaalkujundeid paar:

jalutad mööda musta vulkaanikivilist mäekülge, kui kaugel sügaval suplevad türkiisvahus hülged. Majakõrgused lained annavad märku, et vaid paarikümne kilomeetri pärast lõpeb mandrilaam ja veesügavus kasvab üle 5 kilomeetri. Soolasesse mereõhku seguneb eukalüptide mahlakat lõhna.

kihutad noolsirget teed mööda mandri kõrbenud südamiku poole, silmapiirini vaid rohekashallist pikitud roostepunane liiv ja sinine taevas. paar süsimusta kaarnat nokitsevad kängurulaiba kallal. Lähima märkimisväärse inimasustuseni on mõnisada kilomeetrit keelatud ala. Kusagil siinkandis tehti kuuekümnendatel tuumakatsetusi.

keerutad pimedas öös mööda serpentiine üles mägedesse. autotulede kahtlases valguses tõded, et vasakul on kuristik ja paremal kõrguvad jämedad tüved. Kollased sildid soovitavad järgmiseks kurviks kiirust (15kmh, 35kmh) või teatavad kängudest või vombatitest. voodini on läbida veel poolteisttuhat kilomeetrit, kaunis kaaslanna tukub kõrvalistmel. tunnetad vastutuskoormat.

jalutad tulisoolasesse ookeanisse, laine lööb üle pea, tagasivool tahab jalad alt tõmmata. kõrvetav päike peidab varakevadist jahedust, neil on siin vist märts. peas sumiseb pool pudelit külma, krõbedat uue maailma rieslingut.

sydneys oli liivatorm. i+1 is alive (and kicking, might i add).

talveuni on peal. näiteks 7pm-6am. jetlag murrab.

sai ujuda ja mitmemeetrises laines mürada. päikese puudutus on kehal. sai paarikraadises tuulises mägedeõhus mütatud. külmetuse puudutust veel ei ole. sai ettekannet pidada. sai parempoolse liikluse ringteid nautida. sai kängurupraadi ja känguruga tõtt vahtida. kirjutan hiljem, õhuke internetiaken.

ürik lk 14/16

kell 7.72 am (juba)

päeval panin mudelit, polnud AEGA kirjutada

eile panin rejectitud-resubmititava parandusi kokku, polnud AEGA kirjutada

parandused cammi saadetud mudel töötab nüüd 600 core peal rahu meie 601-le põrmule

arvestades, et kirjutama hakkasin ca 3.30 am, olen niigi produktiivne olnud

leidsin netist ühe UT thesise, mis näib minu formaati-teemat-seo/se/tust rahuldavat. nüüd näeb vähemalt formaalsused ära, standard loksub paika

leidsin lõpuks üles, kuidas n2rviv6rgule rohkem kui 1000 kaalu ette anda

nyyd võib marurahulikult närviminna edaspidi

kui ma veel samas vaimus j’tkan, olen varsti bernardbläkk valmis

optimist

kirjutasin sydneysse ammusele tuttavale pääsemine paistab

correction kell on 7.27
am ikkagi

alberto balsalm

vaikus poolteist kuud. praktiliselt kõigil rinnetel. ja siis ü ka ko — poolteist päeva

artI reject. based on a harsh reviewerI. rapid resubmit in 7 days upcoming.

artII, lehekülgede kaupa kulla hinnas nõu gurult. tavaliselt mudelitega päris nii-viiisi ikka et tehta (tulemused siiski üsna klaarid või mis). aga tee seda ja seda ja seda veel korraks. korraks? need tulemused veeresid tuhandetuumase klastri pealt kuu aega?

miiting eksperimentalistidega. kohe läheb sa-ja-ga knockoutimiseks. artII põhjal.

juht nõuab septembri lõpuks pooltoorest ürikut.

austraaliani 7 päeva.

kaks loengut/praktikumi pidada. mõned analüüsid. väliskülalised.

(note the f.n. conflict:everything).

ei. tegelt olen optimistlik. mäged hakkavad liikuma, kui lennukini on loetud tunnid. ennegi on liikunud. take-me-away-from-here way liiga tugev hetkel. ja veel: gurude sõna maksab kuulda. avardab mõtlemist. lahendab.

ürik: lehekülg üheksa (excl tühjad lehed algusest ja lõpust). ’silmad kinni’ kirjutamine võimaldab vältida lõputut urgitsemist lausestruktuuris, selleks manatakse hiljem üks teine vaim. viiteid ei ole. valemite kohal on \oxe. struktuur on paigas. nüüd veel kütet. lootust, et artI-II sujuvad. ja eksperimentalistika.

before

veider post-post edit: päevade vahel kehtib samuti power-law. palju vaikseid ja nullseostega päevi. eksponentsiaalne langemine arvus, aeglane kasv keerukuses. ja seal keerukustelje paremas servas paar hub-päeva, mis maailma muudavad. nagu geeniregulatsioonis või feissbukis või fraktaalides või raha jaotuses. üks kaos kõik.

tol mälestusvääritul laupäevapealelõunal tõin poest paar õlut, siirdusin parki ja sodisin mitu leheküljetäit punkte, kuulipunkte, nooli, kastikesi ja tagurpidi viisnurki.
kõndisin ringis, nagu detektiivifilmis.
hakkas parem, maks läks tööle ja südametunnistus kiunus vähem.
printisin välja kaheksa enda nime kandvat artiklit ja/või manuskriptipoega.
kaotasin need kohe kuhugi.
panin paika struktuuri, üldjoontes struktuuri. joonistasin mindmapi.
tõmbasin selle maha. seejärel pisikesteks paberinutsakuteks. kirjanduslik liialdus.

kõik muutus siis, kui tegin versioonihalduseks SVNi. fail phd.tex sai loodud. seejärel löödud failikesteks, igasühes üks suur/olematu peatükk. commitin nüüd rõõmuga pisikesi edusamme sisse. hetkel on revisioon 4.

kuulan vihast elektroonilist muusikat. joon veini, rohelist teed ja punast pulli. magan väikestes lõikudes ja veidrail kellaaegadel. pahurdan. mõnikord jookseb nina verd.

käin teatris (draamafestival!!!11)

lehekülgi kolm. sodipunkte teist samapalju. suuresõnaline introduction seljataga, nüüdsest saab rahulikumalt kirjutada asjust, mida tuhat korda kirjutatud, ette kantud ja unes nähtud.

thesis kuule. f.y. rikud tuju. ründan sind. ründan sind nüüd.

Walking out of the circle,
step by step I’m learning alone
But I can’t conquer my demons
just need to remember my home

blink
songpong
etrips

tere minu uus päevik

eksleks nagu elevant
chiang mai punaste laternate tänaval
kaebliku huike saatel
liikluskäras ja fotoaparaatide tules

süütaks küünla ja sõidaks allajõge
vaataks seda mänglevat elu
kõrgel paberõhupallist
sügisese taeva all
sanuk ennekõike, eks

kirjutaks paar esimest rida
siia päevikusse nii
et pärast piinlik ei oleks
on sel ka tähtsust?

chiang mai 10.11.2008

leidsin aknalaualt helesiniste siidiste kaantega päeviku. käekiri kohati loetamatu. kaguaasia päike ja vihmad on seda raamatut korralikult kolletanud. möödas vähem kui aasta (tai), teisest reisist vaevalt viis kuud (kambodia, singapur). kolmandani jäänud kuu pluss kolm (austraalia). tuhmunud kui atlantis, kuigi siinsamas. helendab, taas kustub.
käesolevaga annan inimahvi ausõna, et kannan sealt helesinisest tuhmuvaid ridasid interneti igavikulistesse sfääridesse.

hoian optimistlikku joont. artikkel I läks sisse. ootan. thesis.tex does not yet exist. artikkel II eksleb võõraste mõistuste hämaraid koridore pidi. thesis.tex, i shall summon thee. kui nüüd kiiresti edenema ei hakka, tuleb kaduneljapäeviti kitsi ohverdama hakata. niigi joonistan pentagramme täiskritseldet paberilehtedele. sigmadele bulletpointidele seltsiks.

FLICKR: summer ow nine

“kas tahaksid ajas tagasi minna?”
“pigem ei, sooviksin ajadimensiooniga suvaliselt manipuleerida.”

oli suvi ow üheksa. juba on põhjust minevikuvorme kasutada. soovin või ei soovi, aga kiireneb ta samm. pimeduse aeg on taas tagasi. püüan meeleheitlikult valida s09 erksaimat värvilaiku, kuid momendil .. hoian optimistlikku joont. olid võidurõõmu hetked, kui A-kat end kätte andis, olid rahu momendid, kui dagö kadakate vahel heidutas leeki soolane tuul. olid malbed psühhedeeliahetked. mõni võlts hetk sekka. kui joovastust oli vähemaks jäänud. downgrade hõllandus, et carpe diem töötaks ka täna ja ülehomme.

kiire, kogu aeg kevadest tänaseni oli kiire. mingid kohustused, mingid närvesöövalt jäigad tähtajad, mille sisust või pikaajalisest mõjust on tänaseks alles vaid tolm. kui kõik hetkeline nii aja kulgedes kaob, kas siis väärivadki enamik asjadest antud hetkes sellist enesekulutamist? kõik need näiliselt lõpmatud vaimsed ressursid ju lõpevad kord, niisugune taju hiilib kusagil alateadvuse varjudes.

ja kui asjad ei tööta ja ei hakkagi tööle, tuleb kaaluda radikaalseid meetodeid. rääkisin just poisiga, kes oli aastaks orienti kadunud. tema silmis oli rahu. tuleb pisut arvutada, mõned lepingud lõpetada. tuhatkonna euro eest on võimalik saada ümbermaailmareisi jagu lennukipileteid, võta välja millal soovid. korja teel mandariine, kui raha lõpeb. mine ja vaata. ole iseendaks.

mõned siin väidavad võimukalt, et olen juba kolmkümmend ja tuleks mõistus pähe võtta. vabandage, olen vaid kakskümmend seitse või varsti kaheksa. varaküpsed ei pidavat kunagi täiskasvanuks saama. vaid mina tean, millal “tuleks” ja mis on valitud konteksti “mõistus”. Antud hetkel väidab viimatimainitu, et üks väheseid rahupakkuvaid tegevusi on ise/teel/olemine. kõige olulisem on ju endaga õnnelik olla, mitte vastata ühiskonna ootustele?