unetutest öödest
päikesest ja liivast, valgussaarest pimedas öös
sagrada familia katuseterassist ja hirveatest jurritest
surmaläheduse kogemusest
katustel ja randades magamisest ja jahutavast aaloekreemist
hispaania keelest ja üleüldse
linnakärast ja vaiksetest liivastest randadest, türkiissinisest veest
vallatustest ja öödest, mis äkitselt kuumdeks päevadeks said
kadunud pagasist, liig varasest lennukist, english summer rainist
Nüüd, kui abstrakti loen, tundub, et kõik olekski öeldud. Sõnad kui lülitid momentide ühendamiseks. Tuhmuvad lülitid. Enne kui kirjutan, toon klaasi hästilõhnavat Rioja piirkonna punast ja lasen sel pisut vabastada.
Kui väljas on tuul ja lained on vähendanud kaljude ja vee vahelist rannariba mõne meetri võrra, süütame kaljulõhedes küünlad ja valmistame tühjadest plastpudelitest laternaid. Hõrenevate pilvede vahelt hakkab paistma tähti, tsivilisatsioonist annavad neil hetkedel märku silmapiiril vilkuvad jahtide tulukesed ja üksikud lennukid külmade kilomeetrite kõrgusel. Vahepeal tekib vastupandamatu kirg pimedasse ookeanisse minna ja lasta lainetel jalgu alt rullida. Sealt kaugemalt, soolasest veemöllust, paistab meie küünaldest valgustatud nurk kui väike saar keset lõputut pimedust. Paistab kui unenägu.
Siis tuleb vahemerevärvi silmatega tydruk ja seob su käe ümber valge merekarbiga paela.
Kui kõik jääb vaikseks ja viimastest küünaldest saab korrapäratu vaha, tõmbad magamiskoti lähemale, vaatad lakke ja arvutad tähtede vahelisi mustreid, mille tekstuur põimub peagi unenägude sürreaalse koega. Nende kahe reaalsuse õrnas puutepunktis ei tea enam täpselt millegi päritolu. Kõigest saab keeris. Ärkad veel vahetult enne päikesetõusu, sest hetkeks on näpistavalt külm. Suikud ja ärkad taas, kui päike on kõrgel, kell mõni minut peale üheksat, kui päikesevarjulistel nurkadel on kulla hind.
Siin maal on mingi võlu, salsarütmides, pleekinud värvides, nakkavas keeles. Ma hakkan kohe hispaania keelt õppima, see on nii võimatult ilus ja loogiline. Ma tahan tagasi. Või siis edasi, kaugemale, ühele teisele salapärasele mandrile. Sel teel on vist on parimaks vahendiks keel, mille üksikutest külgejäänud sõnadest peavad kunagi saama hästistruktureeritud laused.
Near death experience is always a near life experience. Ujusin tormises meres ümber kaljuse neeme. Ei tahaks siinkohal spekuleerida, kui poleks lained poleks õigel kaljule ronimise hetkel vaiksemaks jäänud, kui poleks end jõudnud neile teravaile kividele puhkama tõmmata. Pole end kunagi vees nii väsinuna tundnud. Ei taha end kunagi enam vees nii väsinuna tunda. Kaadrid voolasid silmade eest kui soolane vesi. Olen nüüd terakese õnnelikum. Tuleb hoida end liigsete riskide eest.
Siis tuleb vahemerevärvi silmatega tydruk ja jahutab aaloekreemiga päikesest väsinud selga.
Need inimesed on päikeseinimesed. Neil majadel on kõrged laed ja jahedad kivipõrandad. Neist pisut korratuist köökidest leiab alati kuiva liha ja oliive ja veini. Neil katustel istud korraks ja pikki tunde vana sõbraga nii, nagu polekski aastaid määda läinud. Neil katustel, kus Gaudi kuulus Sagrada Familia särab. Neil katustel varahommikust suigatust oodates tunned, et korruseid allpool voolavate tänavatel keeb veel elu, et jahedus ja kiirelt saabunud Vahemere pimedus pakuvad parimat varju. Neil katustel lõunapalavuses ärgates tunned, kuidas linn veel magab. Lõunaleitsak ei ole väsitamist väärt.
Kui kord saabub see pime Vahemereöö ja meie kuninglik kostitaja on just jalgpallis vastast biitinud, kostab üle katuste ja terve linna ülemeelikut röökimist ja päikesest põletatud laiskus kaob kui nõiaväel. Neil päevil paugutab igamees tänaval lõhkeaineid ja ehmatab kasse. Kui lõpuks sünnib otsus linna minna, toovad gringod poest paar pudelit vana head roni ja elu võib alata. Sellesse öösse jääb palju uduseid kaadreid, meenub mingi mägirännak, taksosõidud linnatuledes kui fast-forwardi peale ununenud videomakist, siniselt kumav bassein, millesse oli vaja sisse murda. Vähemalt üks jahedate kivipõrandandatega korter, tekno. Meenuvad tühjad linnatänavad, pleekinud värvid, majade ja rõdudele kuivama riputatud pesu perspektiivikontuurid hallis hommikuvalguses. Äkitselt saab kell päikesetõus, äkitselt on rand ja muul ja ron con cola. Äkitselt on päev ja kohutav palavus ja jahe vesi, vallatused, avalik rand. Äkitselt ja sekundi uneta möödub see kõik. Iga kaader on kui veidi ülesäritatud, pikkade valguskiirtega ja kõrge kontrastiga foto. Äkitselt on sõbrad autoga ees, toovad pudeli vett, viivad mööda hirmuskäänulist mägiteed kärarikkast linnast ära, üksikule, sügava ja puhta veega rannale väikeses sadamaga külas, punakaspruunide kaljude ja seedrite vahel. Rahu saabub sammhaaval. Uinud kunagi hommikupoole ööd, peale pikkapikka 40-tunnist päeva.
Suikud kell kolmveerand neli omas voodis nelja seina vahel, kohas, mida oled arvanud end kõik selle aja igatsevat. Ärkad kell veerand viis surmtõsise veendumusega, et keegi on toas. Keegi on toas. Kedagi pole toas. Vajad vaid tähti laes ja lainete süsteemse rütmiga müra ja rannaliiva külje all ja värsket tuult ja kaitsvat kaljunurka. Ärkad kell mõni minut peale üheksat kardinatega varjatud toas, kuigi puhkust oleks hädasti vaja, kuigi selja taga on lugematult paaritunniseid öid. Ärkad päikese järgi.
üks unistav audio, millega tosin aastat tagasi esmakordselt suure türkiissinise juurde sõitsin. Teine audio veel.
