soul kernels

from the top of the first page
to the end of the last page

ja uuesti ja uuesti ja uuesti otsin sõnu esimesteks ridadeks
ja jälle tuleb üks neist väljaelamistest ekraanile

suureks oleme saanud ootamatult 2a 5a 10a
(või olen kusagil akadeemilises peidus ära olnud)
kuid
lapsed tahame olla lapsed suurte inimeste muredega
where the f.k does time fly anyway

käivad õues mängimas tervitavad hommikupäikest
väikese vesipiibuga tantsivad kesköistes parkides
kuid
vaid loetud hetked hiljem
lahutavad abielusid jagavad varasid kaotavad mängupõrgutes
tekitavad kolmnurki millest mehhiko seepides hullemaid nähtud

ühes teises ruumis oleme lihtsamad lineaarsed
siis rakenduvad arusaadavad selgitused kõik see klassikaline statistika
avalduvad mustrid
(an teisendusi, millega saab dimensioonide lisamise teel muuta kompleksseid mittelineaarseid funktsioone lihtsamateks, lineaarseteks)
kuid
seda kõike alles peale senikirjeldamata kernelipööritust
mille mõistmiseks on late twenties veel ehk varavõitu
(vabandan, eelneva matemaatilised detailid võivad sind koormata)

vahepeal olen kahest maailmast
ühest milles kaosest ajatus rütmis kooruvad teadmised
väike fragment lõpmatust ajateljest ette ja taha
fragment kui genoomid olid veel suures osas kaardistamata
kuid ka
ühest teisest maailmast kus inimesed mu ümber
tähtsad inimesed ilmuvad kaovad muutuvad teisenevad paarduvad ja lahknevad taas
kardan seda ebasümmeetriat ilmumise ja kaduvuse tasakaalus

peal kirjata

raw material | jaguar | bye bye cam/.uk will miss you soon | .ee my love | postdociavaldus (sex determination) | 12 months / Marie Curie fellow / at the EBI / on the Genome Campus / suddenly / to an end / the distant plains and forests of Western Siberia / for the last couple of drinks | transkriptsioonifaktor MDA2 | structure inference algorithm K2 | tallinn city | november augustis | USO, SKF | kinnisvarakysimused | lennukipiletikysimused | tsitaat #12 | quiescence (G0) | inimesed mu ymber | Bayes | commuting / elu yhistranspordis | kirjutamata tekstid | ymberkirjutamata tekstid | veel

ná-le-’thuh-lá? ^

siis kui londonis on kolmkymmend yks kraadi ja kui cami j6e peal rohelises vaikuses on vaid kolmkymmend ja pool luuderohi keerutab okstel kui noored tarzanid okstelt pommi vette langevad niikuinii saame m2rjaks soe troopikavihm ja haukuv k6u viie minuti p2rast kuigi me veel seda ei tea et tuleb 2ike ja kuum vihm kulminatsioon m2rrg k6ik k6ik ihuni v2lja ja kallas kai on veel kaugel on pikk h6bedane kaigas parvega veel liuglemiseks ja samas ka patareide laadimiseks elekter k6ueelekter tule mu juurde ootan sind
*m6nikord
kui kiirelt linti tagasi kerida on millalgi lapsed linna peale lahti lastud h2marast tehasehoonest kostab BASSi ja varjud need kaunilt visklevad varjupoksis k6ik varjud on t2na s6brad valgus s2hvib rumm ja koola on j2lle synonyymid ja kahtlased yhendid kristallid tead
*veres on
on ;; soe ;; ja mangalinn tulevikust kosmosest ja t2pit2hed p6genevad kuhugi kui t2htedest r22kida siis neid ei ole sumedas metropoli;;s on vaid roosa udu t2hed on liiga n6rgad selle urbankuma jaoks n6rgad kylmad kaugel t2hed betoonseintel vanadest tummfilmidest l6igatud kaadrid pisut katkendlikud nii h2sti sobivad siia oma sobimatuses kiiskava kroomkontrastiga
*igatsus
kui hiiglaslik mees must kui ;; kui morpheus maatriksi filmis varavalges taksomootori k2ivitab ja l2bi uinuva CITEE systib oleks keegi justkui frame-rate alla keeranud kontrasti p6hja keeranud iga kuuenda kaadri dev-nulli keeranud justkui stroboskoobi valgel m;;duvad ristmikud vilkuvad kollased tuled kustunud silmadega majad hoodides nokatseis v2rvikad poisid pussid peos take the red pill and see how deep the rabbithole goes
*eitea
kui m6tete ylemised kihid hakkavad 2kitselt absurdseks muutuma ning reaalsus sa taganed samm/sammult su viimaseks panuseks saab p2ikeseeelne thamesi tqusulaine sahin sahinast saavad kuumad suve;; unen2od unen2gudes alati lendan
*millegi j2rele

xxx

pikselid tulevad juba 9t30m pärast kallale.
(normaliseerimine, struktuuri õppimine, mustrite kombinatsioonid)
aga olgu, sellega on juba lepitud.
(kirjutan artiklit #5)
liigun juba 3n5p pärast l22ne-siberisse tagasi.
(koduigatsusest saab taaskord v2lismaaigatsus)
kolin Tallinnasse.
(v2ikesed puust linnad m6nikord t;;p2eviti)
taotlen kraadi.
(kvd 2k9 kysim2rk)

m6tlen teinekord, kuidas p6hjamaa sygis m6juda v6iks.
(kui terve suve on piksel kallale tulnud)
m6tlen teinekord, et kusagil on alati suvi.
(vt punkt eelmine/j2rgmine)
otsin reisikaaslast.
(kaugele)
ootan kuud.
()

xxx

tales of the inexpressible

unetutest öödest
päikesest ja liivast, valgussaarest pimedas öös
sagrada familia katuseterassist ja hirveatest jurritest
surmaläheduse kogemusest
katustel ja randades magamisest ja jahutavast aaloekreemist
hispaania keelest ja üleüldse
linnakärast ja vaiksetest liivastest randadest, türkiissinisest veest
vallatustest ja öödest, mis äkitselt kuumdeks päevadeks said
kadunud pagasist, liig varasest lennukist, english summer rainist

Nüüd, kui abstrakti loen, tundub, et kõik olekski öeldud. Sõnad kui lülitid momentide ühendamiseks. Tuhmuvad lülitid. Enne kui kirjutan, toon klaasi hästilõhnavat Rioja piirkonna punast ja lasen sel pisut vabastada.

Kui väljas on tuul ja lained on vähendanud kaljude ja vee vahelist rannariba mõne meetri võrra, süütame kaljulõhedes küünlad ja valmistame tühjadest plastpudelitest laternaid. Hõrenevate pilvede vahelt hakkab paistma tähti, tsivilisatsioonist annavad neil hetkedel märku silmapiiril vilkuvad jahtide tulukesed ja üksikud lennukid külmade kilomeetrite kõrgusel. Vahepeal tekib vastupandamatu kirg pimedasse ookeanisse minna ja lasta lainetel jalgu alt rullida. Sealt kaugemalt, soolasest veemöllust, paistab meie küünaldest valgustatud nurk kui väike saar keset lõputut pimedust. Paistab kui unenägu.

Siis tuleb vahemerevärvi silmatega tydruk ja seob su käe ümber valge merekarbiga paela.

Kui kõik jääb vaikseks ja viimastest küünaldest saab korrapäratu vaha, tõmbad magamiskoti lähemale, vaatad lakke ja arvutad tähtede vahelisi mustreid, mille tekstuur põimub peagi unenägude sürreaalse koega. Nende kahe reaalsuse õrnas puutepunktis ei tea enam täpselt millegi päritolu. Kõigest saab keeris. Ärkad veel vahetult enne päikesetõusu, sest hetkeks on näpistavalt külm. Suikud ja ärkad taas, kui päike on kõrgel, kell mõni minut peale üheksat, kui päikesevarjulistel nurkadel on kulla hind.

Siin maal on mingi võlu, salsarütmides, pleekinud värvides, nakkavas keeles. Ma hakkan kohe hispaania keelt õppima, see on nii võimatult ilus ja loogiline. Ma tahan tagasi. Või siis edasi, kaugemale, ühele teisele salapärasele mandrile. Sel teel on vist on parimaks vahendiks keel, mille üksikutest külgejäänud sõnadest peavad kunagi saama hästistruktureeritud laused.

Near death experience is always a near life experience. Ujusin tormises meres ümber kaljuse neeme. Ei tahaks siinkohal spekuleerida, kui poleks lained poleks õigel kaljule ronimise hetkel vaiksemaks jäänud, kui poleks end jõudnud neile teravaile kividele puhkama tõmmata. Pole end kunagi vees nii väsinuna tundnud. Ei taha end kunagi enam vees nii väsinuna tunda. Kaadrid voolasid silmade eest kui soolane vesi. Olen nüüd terakese õnnelikum. Tuleb hoida end liigsete riskide eest.

Siis tuleb vahemerevärvi silmatega tydruk ja jahutab aaloekreemiga päikesest väsinud selga.

Need inimesed on päikeseinimesed. Neil majadel on kõrged laed ja jahedad kivipõrandad. Neist pisut korratuist köökidest leiab alati kuiva liha ja oliive ja veini. Neil katustel istud korraks ja pikki tunde vana sõbraga nii, nagu polekski aastaid määda läinud. Neil katustel, kus Gaudi kuulus Sagrada Familia särab. Neil katustel varahommikust suigatust oodates tunned, et korruseid allpool voolavate tänavatel keeb veel elu, et jahedus ja kiirelt saabunud Vahemere pimedus pakuvad parimat varju. Neil katustel lõunapalavuses ärgates tunned, kuidas linn veel magab. Lõunaleitsak ei ole väsitamist väärt.

Kui kord saabub see pime Vahemereöö ja meie kuninglik kostitaja on just jalgpallis vastast biitinud, kostab üle katuste ja terve linna ülemeelikut röökimist ja päikesest põletatud laiskus kaob kui nõiaväel. Neil päevil paugutab igamees tänaval lõhkeaineid ja ehmatab kasse. Kui lõpuks sünnib otsus linna minna, toovad gringod poest paar pudelit vana head roni ja elu võib alata. Sellesse öösse jääb palju uduseid kaadreid, meenub mingi mägirännak, taksosõidud linnatuledes kui fast-forwardi peale ununenud videomakist, siniselt kumav bassein, millesse oli vaja sisse murda. Vähemalt üks jahedate kivipõrandandatega korter, tekno. Meenuvad tühjad linnatänavad, pleekinud värvid, majade ja rõdudele kuivama riputatud pesu perspektiivikontuurid hallis hommikuvalguses. Äkitselt saab kell päikesetõus, äkitselt on rand ja muul ja ron con cola. Äkitselt on päev ja kohutav palavus ja jahe vesi, vallatused, avalik rand. Äkitselt ja sekundi uneta möödub see kõik. Iga kaader on kui veidi ülesäritatud, pikkade valguskiirtega ja kõrge kontrastiga foto. Äkitselt on sõbrad autoga ees, toovad pudeli vett, viivad mööda hirmuskäänulist mägiteed kärarikkast linnast ära, üksikule, sügava ja puhta veega rannale väikeses sadamaga külas, punakaspruunide kaljude ja seedrite vahel. Rahu saabub sammhaaval. Uinud kunagi hommikupoole ööd, peale pikkapikka 40-tunnist päeva.

Suikud kell kolmveerand neli omas voodis nelja seina vahel, kohas, mida oled arvanud end kõik selle aja igatsevat. Ärkad kell veerand viis surmtõsise veendumusega, et keegi on toas. Keegi on toas. Kedagi pole toas. Vajad vaid tähti laes ja lainete süsteemse rütmiga müra ja rannaliiva külje all ja värsket tuult ja kaitsvat kaljunurka. Ärkad kell mõni minut peale üheksat kardinatega varjatud toas, kuigi puhkust oleks hädasti vaja, kuigi selja taga on lugematult paaritunniseid öid. Ärkad päikese järgi.

üks unistav audio, millega tosin aastat tagasi esmakordselt suure türkiissinise juurde sõitsin. Teine audio veel.

adrian

Ärkad hommikul kell seitse. Ronid voodist välja ja neli minutit hiljem oled õues. Veel neli minutit hiljem oled nukil ja hüppad pea ees suurde, türkiissinisesse ja soolasesse, sügavasse, jahedasse Aadria merre. Korjad mõne meetri sügavusest (madalamat kohta nagu ei ole) tõendiks karpidega kaetud kivi ja ronid oma kaljule hommikupäikesesse vedelema. Sülgad padusoolast vett. Sellised on näiteks Horvaatia teaduslaborid. Võib küll närvi minna, eksole. Kui keegi veel nukil hommikukohvi serveeriks.

Mai saa eriti trykkida seekord, sest twistisin oma f-sõrme, kui kaljunukile ronisin. Hetkeks tekkis tõusulainetus või kaugelt mööduva praami järelkaja. Vastutasuks viis kaunis horvaadi preili mind haiglasse x-rayle ja kannatas mu seltsis kaks tundi erinevaid järjekordi. mm.

Hinxtonist (mu laborist 5min kaugusel) olevat eile kraavist leitud naise laip (põlev). Politsei uurib asja, maantee on suletud. Hinxton on paarist tosinast muinasjutumajakesest koosnev küla, kus memmed pärastlõunapäikeses juttu vestavad. Päris kõhe.

Doktorott olevat täna ära atesteeritud top1 seal kaugel Lääne-Siberis. No hästi elame. Aadria mere ääres arvati, et doktorott peaks artiklit visandama hakkama. No hästi elame. Artiklid meile meeldivad, küll jaa. Doktorott tahaks veel ka puhata ja mängida. Ja eriti mängida.

Punane täiskuu. PUNANE.

let’s bounce

welcome to the real world. maandud, näitad id-kaarti, saad hõumidega lennujaamas kokku ja lähed uurid pisut seda kuueeekist tsehhi õlle. real world, no bits.

vedeled spaas ja purj(e|u)tad jõel ja jood klaasämbrist mojitot ja ronid küngastel ja korised ‘piparkoogk’ ja kulised ‘becherovka’ ja ei räägi tsehhi keelt üldse ja saad päikest ja naeru ja käma ja näed veits ohtlik välja ja defineerid enda jaoks suve.

äkki ongi esmaspäev ja oled kuumas öös vaid küljelt küljele viselnud ja lennuk lahkub kahe tunni ja viiekümne viie minuti pärast ja hiljem ei ole boss nõus sinu working-from-home plaaniga ja mainib ühes smsis liiga väikese tekstikaugusega sõnu compulsory ja group meeting.

Neljapäevastest nädalalõppudest ei piisa, et suvepuudumise tunnet kompenseerida. Esimesel päeval lendad, teisel elad välja, kolmandal elad sisse, neljandal lendad ja järgmised kolm tööpäeva näitad hambaid. welcome to the real world.

veel hiljem on teisipäev ja kusagilt on tekkinud veidi tehislik (3x kofeiiniannus) leadership ja multitasking, lükkad käima rohkem kui ühe rongi. midagi need nädalalõpud ikkagi annavad.

Bimodal distribution — a continuous probability distribution with two different modes. These appear as distinct peaks (local maxima) in the probability density function.

3:19

JA MMa ei viitsi täna veel üht R-skripti kirjutada. Ettekäändeks olgu manustatud mürgikogus. Allareguleeritud kaitsemehhanisme ning kaasnevat kirjalikku kõhulahtisust tuleb paremateks eesmärkideks kasutada. Näiteks enda küberruumis väljaelamiseks.
JA Siki, xra mine xra.
JA mu iPhone näitab viimastel päevadel uskumatut (tehis)intellekti. Näiteks teadis ta mulle tekstide kirjutamisel soovitada sõnu ‘penis’ ja ‘LSD’. Ära saa valesti aru, mul ei olnud kavas kellelegi vastavaid SMSe saata, kullake vaid poole trükkimise pealt eeldab. Veider ja kokkusattumuslik on siinkohal hiljutine BANGFACE dialoog mingi briti lädiga teemal läd says: ‘i sold my penis for acid last night’ me says: ‘better now?’ Apple owns teh technology mütlen.
JA engliš summer rain ja. Mis teete seal Eestis, AH? On HEA SOE SUVI jah? Mere ääres pikutada? JAH? ra.
JA ka Google owns teh technology mütlen. Näiteks g:Profiler (2007) kaheksat tsitaati uurides selgus, et üks tsitaat oli ajakirjast Nature (2006). Nature vastav artikkel on kofeiiniretseptorite review /pun intended/. Need loendamatud energiajoogid mu soontes sülgavad antud bittide peale tuld.
JA täna oli mul põhjust sooritada päring ‘London Bangkok cheap flights’. Alates £277. Blin. Üks vägagi ahvatlev kompensatsioonimõte tiksub kuklapoolel.
JA need naftainvestorid, kes ei ole valmis tankerit ette ajama, võivad lähiajal müüa või vastu näppe saada.
JA Ari artikkel võeti Science’sse vastu. Ari ütleb, et erinevate genoomisekventside võrdlemiseks kasutatavad algoritmid on fucked up. Aril on parem algoritm. Nüüd võib näiteks selguda, et H.sapiens on lähemal sigadele kui ahvidele. Ma ei imestaks.
JA OI KRT kui hea oli Skreami pidu. Vahelduseks on ju lubatud tunda, et subjekt elab, veits röögib OE ja trambib kaaskodanike kandadel.

of phrance and phalli

phlickr

p.s. teknosuvi /silent shout/

prs

Niipea kui rongilt maha sain, hakkasin vaistlikult otsima bareti, peenete vurrude ja pika saiaga meest triibulises meremehesärgis. Ei läinud liiga kaua aega. Hea, et mehel veel pintsel kõrva taga oli. Konnajalg oli pildilt puudu. Vabandan oma puiste klisheede pärast.

Pariislased olla prantslastest erinev rass. Vahest on see üleüldine metropolide trend. Newyorkitarid ja ameeriklannad. Britid ja Londoni elanikud. Saksa daamed ja berlinetid. Tallinlased ja eestlased? Mingi kummalise assotsiatiivsusseaduse järgi järjestaks eelnevad tegurid pisut ümber ning asetaks sulud. (Pariislased, berlinetid, newyorkitarid, Londoni elanikud) ja (prantslased, saksa daamed, ameeriklannad, britid). Linnamaastikel on rohkem ühisjooni kui erinevusi, rahvuslik ja kultuuriline tundub laiguti vaid maitseaine olevat. Teadküllseda ‘meie olemegi maailm’ atmosfääri. Võibolla võimendan, sest otsin ja leian. Võibolla on valim kallutatud ja väikesevõitu.

Oli vaja vaid pärastlõuna ja õhtupoolik Popmidous veeta keset kõike seda pöörast, mäslevat, uuenevat, ambivalentset, küsivat, korrigeerivat ja provotseerivat, kui olin valmis transformatsiooni esile kutsuma. Maal, valge must ruut valgel taustal. Kümneruutmeetrine ja viiesajaeurone katusekorter, pintsel kõrva taha, paberimapp kaenlasse, veits meeliergutavaid vahendeid ja galeriide uksi kulutama. Teadsin, et paljud neist visuaalidest, ideedest ja küsimustest on minus kunagi keenud, vahest iseseisvalt, vahest juhusliku tunnustamata inspiratsiooniallika vahendusel. Kõik tundus imelihtne, tulnuks vaid meeltel voolata lasta. Või nagu mõned neuroteadlased ütleksid, represseerida endorfiinide repressoreid.

God is dead. God remains dead. And we have killed him. How shall we comfort ourselves, the murderers of all murderers? What was holiest and mightiest of all that the world has yet owned has bled to death under our knives: who will wipe this blood off us? What water is there for us to clean ourselves? What festivals of atonement, what sacred games shall we have to invent? Is not the greatness of this deed too great for us? Must we ourselves not become gods simply to appear worthy of it?

/ psühhedeelseid momente kolm / südaööminutil sädelev Eiffel kui sadatuhat sünkroniseeritud välguga Jaapani turistifotot / saksofonimängija kaeblik ulg kui kaduvast ajast jutustava tummfilmi helitapeet / põleva näoga tuld sülgav lokkispäine nooruk Montmartre katedraali ees, terve öine Linn all laiumas kui kalliskivi peopesal /

Alati, kui kondan võõra linna radu, mõtlen end korraks sinna elama, kujutan end aeg-ajalt neil sildadel istumas või jõevoolu suunas jalutamas, kohvikutes turiste passimas, kirjutamas, veini joomas ja toorevõitu steiki mekkimas, teadküll. Samas tunnen end piisavalt hästi, et reaalselt sinna linna kolides hangiksin endale kallivõitu pinna, kohatisi 16-tunniseid päevi eeldava high-gain/high-expectation töökoha ning garanteeritud illusioonide purunemise. Lihtsam on vist neid radu kohustustevabalt hulkuda ja teinekord pisut unistada.

Oi kuidas ma neid katusekorterite profiile piidlesin. Oioi kui hull praadimine oli rongijaamas, millised olid lubadused seljakott pakkida ja pikemaks maailma vaatama kaduda. Aeg tiksub ju, mugavus ja laiskus kolivad kontidesse. Varsti ongi square valmis. Varsti enam ei viitsi. Prahas ja Barcas näeme, eks?

its too fukken LOOOOUDdd yoa fukken understand me aight?

mingid matšeetedega poisid lippavad ringi
saad nuga
noaga probleeme meil pole

oioioi! oe! skreamionu tuleb külla *
it’s not over yet
we’re just getting started oe
oe pass dat spliff oe

* 29.05 koduklubis FEZ

« Previous Entries