_kid.digital

took a walk on the wild side. paddle rather than a walk in fact. nii ehmatavalt hea oli viiemiljonilinnakärast kaduda ning kontakteeruda kauni ürgloodusega. vaim on puhas.

kakskümmend kilomeetrit saarele, 5h18, 856kcal. kakskümmend kilomeetrit tagasi, 7h37, 2967kcal. tuulevaikuses liueldes üle vee. vastutuules iga meetri eest siksakis võideldes. i hurts tomorrow.

saar oli väike kaljune lapp harulisel järvel, viie minutiga läbitav tervik paari lõkkeaseme, milliondollarview telkimisplatsi ja garanteeritud karuvabadusega. milline tunne kanuud nukile lohistada, kujuteldav piraadilipp heisata ja laager kindlustada. milline agoonia eelnevat kaheksat saart läbi sõuda ning veenduda konkureerivate grupeeringute dominatsioonis. ja siis valida välja merevaateline plats lossi ehitamiseks, tõmmata õngekonksu otsast mõned kalad, süüdata lõke ja visata restile rümp. järvevesi soojem kui õhk. silme ees kõik see krdi avarus, kõrvus kõrvulukustav vaikus. ja maagiline linnuhuige üle vee, mis klikkis mu ajus vanu ja kummalisi nuppe // http://www.youtube.com/watch?v=kiXjCifQn0w. hea, et loonie hullumeelset ei tähenda, eks.

http://www.algonquinmap.com/online.html sealt ka-wa-way-mog’i juurest lääne poole üle järve, jõe, järve. sinna võiks kuudeks kaduda. eriti ahvatlevad tunduvad mahajäetud riismed inimtsivilisatsioonist, mida ürgloodus on õigusega tagasi claiminud.

mingi hetk oli küllalt hirmus, kui neljanda tunni lõpuks liht-salt ei suut-nud vastutuule ja valges vahus lainetega paddle battle’t pidada. meenus asjaolu, et kaldad on poole km kaugusel, et mobiililevi (tsivilisatsioonigi) pole ja et veesügavust on. jätad kümneks sekundiks aerutõmbe vahele ja juba on raibe risti lainet, eks. risti lainet- kanuu kreenis- vesi sees, eks. tegime siis täisringe paar, kui selgus, et tuulest ei murragi läbi. kaldale vahelduseks hüpoglükeemiat battlima. aitas.

karuhuumor väärib eraldi paragraafi. nimelt tundub, et mõmme on sealkandis rohkem kui mehi. polnud au ühegagi kohtuda, kuid mõmmide vältimisele on pühendatud palju bitte õpetussõnu. näiteks soovitatakse magama minnes vältida magusalt lõhnvaid kosmeetikatooteid, telkida söögilauast piisavalt eemale, riputada moonakott ööseks PUU OTSA vähemalt nelja meetri kõrgusele. et youknow, kutsumata külalised tulevad tülitama. viimast toimingut oli ultrafun soovitada post-jäägermeister süsimustas öös. põhimõtteliselt nägi see välja kui Eesti-Vene MM match kasehalu loopimises. kasehalg-nöör-männioks, moonakott. selge? hea, et keegi haluga vastu pead ei saanud või tegevuse käigus kaljulõhesse ei kukkunud.

ei saa mainimata, et öösel kell kolmveerand rändom, ise magusaimas unes, kostis JRIJRIJRI!!!!!! ära MAGA11! kuuledvõi, keegi KRÕBISTAB! kuuuuulsid või?! mine vaatama mineminemine. kõik, mis valges tundub loogiline (aquabears are not), on ju ööseks teisenenud. alles jääb alalhoiuinstinkt, mis käsib kõrva kikitada. KRÕBISTASki. hirmunut ja välismaailma lahutab vaid millimeeter-paar õhukest kilet. ja sõprade jutud neljajalgsetest ülburitest on liiga värskelt meeles. ja vaikus kõrvulukustav võimendab iga pisemagi ööhääle. hea, et ma taskulampi ei leidnud, jubehea oli selhetkel magamiskotist mitteväljuda.

make the most of your time on Earth (rough guide). mul siin laual ühe teise saare RG. kirjutan, kui piletid ostetud.

kaunis oled, kodumaa kamar. välismaalt tulnule vähemalt, kui on juunikuu valged ööd. pakud rõõme, mille puudumist olen vaxtralehemaal enamal või vähemal määral teadvustanud. lõpmatult kestvad valged ööd. saun, saunajärgne ööbikulaul dzhunglistunud tagaaias. must leib. gaabriel. perekond ja sõbrad, kes on jõudnud viimase poolaasta jooksul messengeriridadeks ja skaibikrõbinaks muutuda. üks kaunis tühi rand läänerannikul.

keskkonnavahetus aitab suure perspektiivi mõtteid kergemini pinnale tuua. näiteks sellest, mis saab kahe, viie või kümne aasta pärast, kuhu see kiirenev tempo ühel päeval viib? sellestki, et vahel on work/live prioriteetide järjekord lootusetult sassis, et peale feimi on veel paljugi muud, mida teadus tootma peaks (nt üks kaunis tühi rand läänerannikul). the grand question hõlmab tasakaalu eesti teadusmaastiku konnatiikluse ja kodumaakontseptsiooni väärtustamise vahel. aga praktikas näitab sedakõike halastamatult kulgev aeg.

aga kõik on peaaegu samamoodi, kui eilsena näiv lend jaanuaris. peaaegu. mõned meist on hakanud äriajajateks. ühed saanud järeltulijaid, teised lubavad tagasi kooli minna. kolmandad on muutu/mas/nud meditsiinilisteks või filosoofilisteks doktoriteks. neljandad on samareipad kui aasta või tosin tagasi, kuid viiendad väljendavad kasvavat laiskust sotsiaalsete ent ebamugavate ettepanekute suhtes (läheks õige ühele kaunile tühjale rannale läänerannikul, pigemkahtlases meteoroloogilises kontekstis). vist see paratamatu aja kulg.

win, auto alla pole veel jäänud, kuigi paar korda tajunud isiklikku tähelepanulangust seoses kardinaalsete erinevustega ida ja lääne liikluskultuurides. win, poola lennukis tulekustutina valget okset pritsiv titt ei suutnud kojusaabumisrõõmu vähimalgi määral tuhmistada. win, jaaniööl ei sadanudki (kuid üks kaunis tühi rand jäi tol õhtul veelgi tühjemaks). win, vahepealne paarikuine relatiivkainus kombinatsioonis eestimaise lahingpataljoniga kella kaheksani hommikul ei suutnud siiski kolosaaltuumapohmelli tekitada (feelgood ftw). win, ma tahan endasse kõike seda muusikat ja kultuuri ja teatrit ja loodust ja kommunikatsiooni, mida ainult eestimaa suvi pakkuda suudab (ning kanada suvi mitte). ja veel, mulle meeldib see väike põhjamaine-mereäärne soine maalapp. teadvustan, et veitspetlik on juunikuine, valgete ööde mulje. niisugune poolhüpoteetiline alateadlik nostalgia, tühja koha tunne, mida hädasti vajan kaugele superinternatsionaalsesse kõikidevõimalustemetropolisse.

tuled ajutiseks kasutuseks eraldatud mutek-koju. logistad lukku, eks. siuke rumal lukuauguga uksenupp, eks. logistad veel, ootad minuteid paar, logistad. mõtled tsentrifugaalmeetodile, logistad. lähed veits närvi, kui avastad, et pole jäetud mingitki emergency-olukorra abinumbrit (maakleri oma on obvioosselt seitsmepaiku p-m postkastis). tüitad siis naabreid, ühte ja teist. kammid meeldivalt kuluka rõuminginterneti abil läbi kogu selle kuramuse guugli ja helistanud sajale rändom numbrile (abivalmis prantsuskeelne mula automaatvastajalt ja jätke-oma-tähtsusetu-teade-peale-biip). oled valmis jalaga ust lahti muukima, oled valmis lukuabi tooma. brasiiliasoost sõbralik jõmm kõrvaltoast lubab jala asjus aidata ja pakub muuseas ühe jaheda, maailmapäästva õlle.
ja siis õnnestub kaunil kaaslasel õhtuks tsillimagrillima läinud maakleritädi kinni püüda. too lubab poole tunni jooksul abivägesid saata. abivägedeks on kaks tragi mehhiko onu, koridoris läheb lahti ladinameerika seebimajandust meenutav sagimine. lukk, noh, eriti ei allu, vasak, parem ja rändummeetod läbi proovitud. juba välgubki haamer luku suunas, kui tekib fantastiline mõte veel üht hommikumantlis-tõrjuvat-hiinasoost-häbelikku naabrionu tülitada. viimane elab meie toa kõrval, meie valdusi ühendab üle poolemeetrise tühimiku kaks haprail betoonplaatidel asuvat prantsuse stiilis rõdu (mind the gap, kaheksas korrus). hiin eriti nagu ei arva (its very messy but) sellegipoolest tungib tragi mehhik muljetavaldava pealetükkivusega hommikumantli valdustesse ning paneb üle rõdude bätmänni. sekundeid hiljem kostab meie ülilukustunud korterist sahinat ja win-särav lukuabionu avab seestpoolt ukse. veerand tundi hiljem on meile eraldatud uus tuba, et lukudraama ei korduks. mässiv win, kerge vahejuhtum, ei läinudki rohkem kui kaks tundi, eks. selg hakkaski veits ennetavalt valutama teemadel mm mugav imaginaarpikutus koduukse esistel kiviplaatidel.

dydy-dydy dydy-dydy dydy-dydy dydy-dydy bätmään. bätmään. dydy-dydy dydy-dydy dydy-dydy dydy-dydy (refrään) spaidermään spaidermääa

tõin ameerikast pudeli absinti. istume nüüd hr.kuradiga üle laua, passime bitivoogu ja tunneme koirohu võluvat uima. kõrvetab. valu on hea, valu on teenitud. liiga kaua oleme loxx ja tuim olnud, härradoktor. millal kirjutasid, ah? midagi muud peale abstraktide? vahest mõni fotogi netti laetud? lugesid jah viis korda sama lehekülge üliägedast postmodernistlikust rõvedusest (last exit to brooklyn). taipasid, et millegi taipamiseks liiga väsinud, suikusid. ah?! pensionär? ainet sul on, mõtteainet. mõnuainet. aga liiga fukken busy, siia oledki jõudnud, härradoktormensch. return focus.

die einsame milliarde. kosmos. postapokalüpsis. sirelid. pilvede kulg üle tumesinise taeva (fast-forward). draakonid. k22bik. ööbikute laul enne koidikut. linn. inimese infrapunajälg infrastruktuuris. linn kui organism. metroorongi müdin. kuldlõige. sinine leek rohelisel vedelikul. gaabriel. näod/näod/näod tunglemas, igaühel unistused/eesmärgid/lootus. sipelgapesa. feromoon. kõrb. emergency. tolm>vastsündinu>aeg>tolm. CCTV. ookeani rahustav bass. tunnel. augmenteeritud reaalsus, surnud piksel. seks ja surm, iha ja surmahirm. jaaniussid, lutsiferaas. põimiv spiraal.

kord, mis on suurem kui meie, näib kaosena.

side l]pp

open the window open thy soul stand there just stand there naked let the breeze minus celsius five carry you turn your back towards the night turn your back towards the light turn your back towards you step out of the window stars like diamonds covering your way you can fly yes you can

breathe

lie there on the asphalt with a little blood frozen out of your nose lie there with the wind shadows and hope lie there with a white line drawn around thee, ambulance that arrived one eternity late, lie there in the standing time

forever

(Posted on Neljapäev 24 Veebruar 2005, coldplay — clocks)

üle asfaldi, muru ja tänavakivide. läbi nooblite tänavate, kus tellistest britiliku pereelamu ees porschejeep, potililled ja kääridega pügatud muru. kõrgete tellistest councilblokkide vahel. mööda kebabiurgastest, valge linaga restoranidest ja pööblibaaridest. põigeldes mööda hipsteritest, vanamooridest ja piffidest, kapuutsiga mustadest poistest ja härra homohommikutest. järsust kaldast alla tumeda jõe äärde, autobahni servas piki säästusurnuaia serva. sildade alt ja pealt, tontlikud terasraamistikud vastu kumavat maitaevast. spordiplatsi servast, lõputut pimedust tõrjumas kitsas valgussõõr. kiirtee kohalt üle, hingetõmme sillal, kus vasakult läheneb valge valgus, paremalt kaugeneb punane. maitaevas oli noor parema käe kuusirp, juuspeen joon tähistamas täiskuuranti. hingetuks, klappides kiirust ja edasipürgimist soodustav hüpnootiline ümin.

koduteel nägin pesukaru. ronis puu otsa, ohutusse kõrgusesse jõudnult passis okste vahelt ja susises. krae.

Dear Dr. Digi1al, We are pleased to tell you that your manuscript has been accepted for WIN. nüüd pane see väike ülemeelik optimism kõrva taha ja ole valmis reipalt porile vastu astuma. one down, two to go.

ja veel, mõtle tänastele juhtumitele ja tundele. kommunikatsioon pluss intuitsioon. mõlemad peavad võrdselt tähelepanu saama. introvert, sinu puhul see esimene veel rohkemgi.

revieweritega võib vaielda. kohati ei jää muud ülegi. anonüümsuse varjus on ju mõningatel hea nii hea salvata. kui vastu ei pane, tallatakse alla.

lapsepõlve lõpp. keegi ei hoidnud käest.

ja nüüd, uued väljakutsed.

aga pint maitseb hea ja mõte liigub kaugele, ekvaatori ja vähi pöörijoone vahemikku (audiomenüüs on carl.craig/angola, shpongle/levitation.nation ja uus staar thomas.mapfumo/shumba). mõte viib khmeeride rannikule, tolle prantsuse vanamehe bungalow’de asulasse mäeküljel, kuhu viis traktoritõstuk, mõnisada miili dzunglitemplitest või valgusaastak pariisist. kuidagi nii vanaheaeuroopa (bordoo ja lammas ja vürtsid), ent kodust nii kaugel, koloniaal. viib või siis tollele musta liivaga rannale aafrika külje all, kui helesinine valussoolane laine peksis tosina meetri kõrgusele. karneval. laavakivikriimud öisest purjuujumisest. viib opaalide kõrbesse, kus laiutas maailmasuurim täiskuu, kiirsirge lõpmatusse kulgev tühi tee (gaasipedaal ja turbo-nupp automaatkäigukastil, rool paremal poolel). palun anna asu. varjud, tuli, kuu. hüpnootilises rütmis, ringis, ringis, paljajalu, napilt, kiirelt, trummid, loitsud, viiruk. kunagi tõuseb päike, kuid selleni tantsi end unustusse.

ma vajutasin täna ühele maagilisele nupule. kõhe tunne see 12-15-press-return. lendas pall mu väljakupoolelt. ma arvan, et aasta 2008 sügisest saadik on see nupuvajutus end oodata lasknud.

vahepeal sai nalja ka. hüsteerilist hullumispiiril nalja. näiteks kui preview-validate-PDF etapis avastasin, et mu doktoritööd juhendanud professor on juhuslikult autorite nimekirjast välja jäänud (juhus kui karma, mõttest saagu tegu, eks). või kui ajakirjasisene latex-kompilaar arvas, et seda koodi ta ei söö. või kui oli vaja 1.6G tehhi NÜÜD alla tõmmata, et afiliatsioonid töötaksid. või kui oli vaja number-sulg tsiteerimisstiili asemel kasutada autor-aasta stiili ning latex kullake küsis selleks 45 küsimust (arva,mitu korda seda läbida tuli, et õigesti saaks). või kui oli vaja 210 kord-tsiteeritud viitest välja valida need 65 õnnelikku, mis ka viimsesse varianti jõudsid. 210 artiklit on ilmselt üks väiksemat mõõtu metsatukk. või teelusikatäis surnud ajurakke. go figure. suht naljakas oli juba siis, kui 259-sõnaline abstrakt oli vaja 170-sõnaliseks tinistada. täna on mul väärastunud huumorimeel.

ma arvan, et igat jumalikku sümbolit nendest 49797st olen vähemalt viisteist korda ümber kirjutanud, surnuks tunnistanud ja taasavastanud. ennast tsiteerides, “time to get it out before i flip and start rewriting again”.

niisiis, nüüd tuleb oodata, loota ja fngers-xxxed.

sooja vihma ja asfaldi lõhn. torontosse on jõudnud kevad.

mul on siin ekraanitäis valget lehte ja laupäevahommikune lubadus midagi kirjutada.

elu on teadus. peamiselt. tahan teha uut teadust, aga lõpetan vana teadust. veebruarist aprillini peab toimuma kolm 1st-author submissionit. one down, two to go. corresponding authorshipi rõõmud, näiteks viimase hetke absof#€%nglutelyperfect? click send. või valulikud kirjad keeldumisest. või see, et meiliprogrammis on alati põnev. eriti hommikul kell neli-viis-kuus, kui seal teie pool maakera asjad juba toimuvad. kirkamatel hetkedel tunnen, et teaduses on ometi saabunud lapsepõlve lõpp, kodanikud võtavad tõsisemalt. neid kirkamaid hetki võiks veelgi rohkem olla.

hand-held internetiseadmed on invasiivsed. ärkad hetkeks, vaatad mobiililt kella (kas peab juba ärkama) ja ei pane sugugi vastu kiusatusele korraks ümbrikule klikkida. või aktsiakursile (mind you, ma sain päris hea hinnaga uraani ükspäev, punus 10% üles momentaalselt). reaalsus põimub unega ning hommikul mõtled, milline osa neist oli päriselt (kas tuumakatastroof jaapanis oli unenägu? aga maavärin new yorkis? kus sa praegu oled?).

uus teadus on põnev. tundub, et väljaspool teenusepõhist tegevust (fellow scientist says: appi on siin mingi data, mai oskaaaa!!!1) tuleb ise mõelda ja veel ise mõelda. vaatasin lihtsamaid masinõppevahendeid, vaatasin valgujärjestusi ja regulaatorifunktsiooniga piirkondi. nüüd tahaks ma teada, kuidas mõned meist said küberneetilisteks ahvideks ja mõned teised jäid loomaaiaahvideks. what makes us human? regions of accelerated evolution, enigmatic, eksole.

saladus on kommunikatsioonis, eks. viimastel aegadel on mulle räägitud tüvirakkudest, vähist, evolutsioonist, kaosest ja korrast, fosforrühmadest, kromatiinist, masinate treenimisest ja testimisest, integraalidest, geneetilistest haigustest, sekveneerimisest. maagia on selles, et kõik see puzzle on samal ajal lahendus. keegi pühendab kogu oma elu viiruste vastu võitlemiseks ning arendab oma teooria ning praktika täiuslikkuse piirimaile. keegi teine võtab viiruse ja keerab kõik pahupidi, eemaldades viiruselt tema relvad ning kasutades seda näiteks tüvirakkude programmeerimiseks. kommunikatsioon on võti selle maagiani. fellow scientist võib kõneleda oma mõttest, kuid kuulajal tekkivad omad assotsiatsioonid. kui assotsiatsioone on kogunenud piisav hulk, saabub see kiidetud heureka-moment ja valgustatus, tekib visioon millestki uudsest. otsin matemaatilist analoogi, mis lipsab veel käest — nagu närvivõrgud — neuron saab erinevatest sisendkanalitest informatsiooni ning kui signaali on kogunenud piisavalt palju, annab neuron ise signaali edasi? investigate this

kohati on tunne, et ambitious funcking shit, ja kohati on tunne, et way too ambitious funcking shit. näiteks ma saatsin just loodusajakirja toimetajale kirja. näiteks ma tunnen kell post-kaheksa koju tulles, et tempo võiks väiksem olla. päevas peaks tegema 4h tööd ja 4h mõtlema ja 8h elama ja 8h magama. suht sageli on kaks ettekäänet: üks -varsti saavad eestis alustatud asjad ühele poole ja kaks -varsti on kevad ja siis viitsiks õues mängimas ka käia (hetkel on küll fantastiline päike, ent tuul ja MIINUS FAKING KUUS).

Don’t get me wrong — elu on ka. tronto music scene on väga ok ja olemas nii overground (royksopp viimati) kui underground (kode9 kohe varsti). jazz ja standup comedy. hiinalinna ja turutiir toob alati kulinaarset rõõmu (kaunis kaaslane eksperimenteeris karriga ükspäev). liiga mugav on jõusaali minna liftiga (või trepist, kui sportlikult end tunned). kunagi läheb õues soojaks ja siis saab eksploorima minna. juunis on montrealis mutek festival ja. juunis peaks eestisse lendama ja

kuidas saada 259 sõnaline abstrakt 150 sõnaliseks? iga kolmas sõna ära võtta. lihtne.
kuidas veenduda, et kõik on ikkagi lõplik? kontrollid paar korda, kontrollid veel. siis paned silmad kinni, hingad sisse, vajutad submit. kolm millimeetrit enne hullumist. eriti lihtne.
keda veel süüdistada, kui mitte ennast? ennast. printsipaalinvestigaatorid ei paista hoolivat. ongi aeg suureks saada. tagajärjed TBA.
kuidas teadust mittepersonaalselt võtta? teadaolevad andmed on vastuolulised. N/A.
kuidas vastust oodates kannatus säilitada? vaata korraks to’do listi. lihtne.
tead, mida ma homme hommikul veel enne silmade avamist teen? send-receive.