mina olen jri. olen pool sinu geenidest. olen summutatud hääl, mida võibolla kuulsid oma kitsas hämaras maailmas. olen rõõm ja uhkus ja kõik need soojad õnnitlused. olen segased mõtted, kõhedus, muutuv enesedefinitsioon, tera kummituslikku vastutustunnet. olen kahtlus aja pidurdamatust kulgemisest. olen oma vanemate peegel, olen ajaringi kordumine varastest 80datest. olen oma isikliku ajatelje murdepunkt endise ja pärastise vahel.
tere tulemast maailma, annabel. siin on palju rohkem ruumi ja inimesi ja mõtteid ja headust ja kurjust ja kõike, kui sa hetkel ette kujutada suudad. ma loodan, et ühel heal päeval võtad sa maailmal lakast ja tõukad end talle elegantse liigutusega turjale. seniks soovin õnne ja ettevaatust. tegelikult on mul veidi hirm selle maailma ees, mida me sulle jätame. vaata, meid on siin lihtsalt nii palju – eile sündis koos sinuga veel juurde kolmsada tuhat uut inimputukat. pole teada, kas sinu suureks saamise ajaks tõttame inimkonnana üheskoos samamoodi helgesse tulevikku kui täna, või jagab miski meie globaalse ajatelje endiseks ja pärastiseks.
vaatan sind ja mõtlen, kui enesestmõistetavana tundub kõik täiskasvanueas – kõik, mis on kunagi olemata olnud ja omandatud. olgu selleks midagi lihtsat, nagu esimene aevastus, või midagi suurt ja läbivat, nagu eneseväljendamise võimatus õppimata keeles.
sinu tulek tegi valu, aga palju ilusat sünnibki nii. äkitselt oli kõik täis piiksuvaid sireene ja sagivaid inimesi ja ärevust. mingi hirmus hetk oli kiiresti lähenemas ja kõik nad töötasid selleks, et sa enne välja pääseksid. justkui binaarkoodis juhtus see kõik – sind ei olnud üldse olemas, kuid ühe olematu sekundi jooksul olid sa äkitselt olemas ning andsid endast täiel kõril teada.
tere, annabel. ootasin sind.